ANIMIST TALLINN

Animatsioon kohtub antropoloogiaga: ülistades dokumentaalfilmikunsti

Carlo Cubero
Tallinna ülikool, antropoloogia professor

Festival “Animist Tallinn” keskendub animatsioonimaailma ning teiste uurimisvaldkondade vahelistele ühistele joontele. Põhiideeks on luua ruum, kus animaatorid saaksid tagasisidet väljastpoolt oma tavapärast ringkonda. Eesmärgiks on edendada transdistsiplinaarset võrgustikku, mis väärtustab animatsiooni kui kunstivormi ning selle panust aruteludesse, mida peetakse loomeprotsessi, kunstipoliitika, tehnoloogia ja esitlemise küsimuste üle.

Esimene festival keskendub teemale ‘animatsioon kohtub antropoloogiaga’.

Seos võib esialgu tunduda juhuslik. Animatsioon moodustab juba lapsepõlvest alates olulise osa meie meediakogemusest, antropoloogia aga kannab endas pigem akadeemilisi assotsiatsioone. Kui animatsioon viitab ennekõike meelelahutusele, kollektiivsele kogemusele, fantaasiale ja kunstniku individuaalsele subjektiivsele teadvusele, siis antropoloogia viib mõtte teadusele, usaldatavusele, sotsiaalteooriale ja akadeemilistele teadmistele. Kuna need kaks valdkonda elavad erinevates maailmades, siis idee, et nad võiks olla omavahel seotud, on intrigeeriv.

Kuigi ‘kunst vs. teadus’ vahelises vastandumises kipub animatsioon kalduma pigem „kunsti“ poolele, on siiski ka animatsioonimaailmas tugev traditsioon tegeleda sotsiaalsete probleemidega. Kaasaegse animatsiooni ajalugu on näiteks olnud oluliselt seotud 20. sajandi riiklike propagandakampaaniate ja haridusprogrammidega. Animatsioon on kunstivorm, mis pakub nii selget narratiivi kui ka piirideta visuaale ning see tasakaal võimaldab kujutada liialdatud vorme usutaval viisil. Just selle omapära tõttu jõuab vaataja silme ette alternatiivne maailm, mis resoneerub tema läbielatud kogemustega sellisel moel, et me sellesse siiski usume.

Antropoloogia seevastu seostub inimkonna olemuse teadusliku uurimisega. Näiteks on antropoloogid andnud olulise panuse tänapäevasele arusaamisele sotsiaalsetest transformatsioonidest ja nende kogemisest. Selliste teoreetiliste arusaamadeni on jõutud osalusvaatluse tehnika abil, mille väljatöötamisega on antropoloogid tegelenud alates 19. sajandi lõpust. Samal ajal võib tänapäevase antropoloogia ajalugu tõlgendada ka kui võitlust selliste küsimuste üle nagu teaduspoliitika, subjektiivse uurija roll, aga ka selle teadusala uurimisobjekti ebamäärasus. Antropoloogilised väited tuletatakse just läbi selliste keeruliste protsesside ning neid ei tuleks võtta kui kivistunud tõdesid. Pigem keskendub antropoloogia veenvate jutustuste loomisele, mis pakuvad lugejale värskeid vaatenurki ühiskonnale. Eesmärgiks ei ole maailma kirjeldada „nii nagu see on“, vaid taaskujutada seda, pakkuda uusi teoreetilisi seoseid ja näidata lugejale teistsugust maailma viisil, mis resoneeruks tema läbielatud kogemustega.

“Animist Tallinn” uurib piiriala, kus kohtuvad animatsioon ja antropoloogia. Kuidas lähenevad animaatorid ja antropoloogid oma lugudele? Missugust kontekstualisatsiooni kumbki neist otsib? Millised loomingulised strateegiad on neis valdkondades vastuvõetavad, millised mitte? Nii animatsioon kui ka antropoloogia püüavad neile omaste vahendite ja sõnavara abil aru saada inimeksistentsi kõige keerulisematest aspektidest, meie igapäevaste muljete tajumisest. Maailmaga tegeledes kaasavad nii antropoloogid kui ka animaatorid oma subjektiivseid kogemusi ning ammutavad ressursse just neist. Üldiseks ideeks ei ole mistahes antud sündmuse lõplik analüüs või kirjeldus; pigem on eesmärgiks esitada publikule lugu, millel on autor; subjektiivne jutustus, kus väljendub spetsiifiline vaatepunkt. Juhul, kui selline ainukordne jutustus on hästi tehtud, võib see aidata meil avastada midagi uut ka meis endis.

Lisaks tavapärasele rahvusvahelisele võistlusprogrammile on kuraatorid kokku pannud eriprogrammi, mis koosneb animeeritud dokumentaalidest, filmidest, mis on saanud inspiratsiooni antropoloogilistest uurimustest, ning erinevaid immersiivseid tehnikaid kasutavatest animafilmidest. Festivali programmi raames toimuvad veel prof. Andrew Irvingu (Manchesteri ülikooli sotsiaalantropoloogia osakond) plenaarettekanne, osalusvaatluse teemaline töötuba, ümarlaua vestlused ning antropoloogiateemalised küsimuste ja vastuste sessioonid.

Ühinege meiega augustis, Tallinnas. Selleks ajaks peaksite olema juba niikuinii vaktsineeritud.

Carlo A. Cubero, PhD
Sotsiaal- ja kultuuriantropoloogia osakond
programmi kuraator

Carlo Cubero´l on sotsiaalantropoloogia doktorikraad Manchesteri Ülikoolist, ta on spetsialiseerunud kaasaegsele kariibi kultuurile ja visuaalantropoloogiale. Hetkel on ta Tallinna Ülikooli antropoloogia dotsent, peab loenguid ja koordineerib sotsiaalantropoloogia õppeprogrammi audiovisuaalse etnograafia eriala.

Andrew Irving
peakülaline

Andrew Irving on Manchesteri Ülikooli antropoloogiaprofessor. Tema uurimisvaldkond hõlmab meelelisi tajusid, aega, surma, linnaantropoloogiat ja eksperimentaalseid meetodeid. Tema viimasteks teosteks on: Elu ja surma kunst: Radikaalne esteetika ja etnograafiline praktika (2017); Antropoloogia ja tulevikud: Uurides tekkivaid ja ebakindlaid maailmu (2017); Ülalpool teksti? Kriitilised praktikad ja sensoorne antropoloogia, (2016). Hiljutiste filmi- ja multimeediateoste hulka kuuluvad Mees, kes peaaegu tappis end (BBC), Rändavad teadurid: ehk kuidas võtta ühendust võõrastega (Österreichisches Museum für Volkskunde).

Lühifilmide programm “Animeeritud antropoloogia”

4 animeeritud lühifilmi, mis tegelevad selliste antropoloogisliste teemadega nagu müüt, keha, haigus, elu ja surm. Filme kommenteerivad lisaks autoritele ka antropoloogid Andrew Irving ja Carlo Cubero.

Juan Medina “Tio” 2021
Yiorgos Tsangaris “Rites of Spring” 2021
Yiyang Sun “Tatata” 2020
Robin McKenna “Thanadoula” 2020

“Torn”

Režissöör: Mats Grorud
Aasta: 2018
Kestus: 80 min
Riik: Prantsusmaa, Norra, Rootsi

Beirut, Liibanon, täna. Wardi, üheteistkümneaastane Palestiina tüdruk, elab kogu perega põgenikelaagris, kus ta sündis. Tema armastatud vanavanaisa Sidi oli üks esimesi inimesi, kes asus laagrisse elama pärast seda, kui ta 1948. aastal kodust minema aeti. Päeval, mil Sidi talle tema endise Galileas asuva maja võtme tagasi annab, kardab ta, et vanaisa kaotab lootuse veel kunagi koju tagasi pöörduda. Otsides laagri ümbrusest Sidi kaotatud lootust, asub ta koguma oma perekonna eri põlvkondade mälestusi.

Loeng: Filmi “Torn” loomeprotsess

Filmi “Torn” autor Mats Grorud annab ülevaate oma filmi loomeprotsessist. Mats elas aasta Lähis-Ida pagulaslaagris ning lõi sealsete elanike lugude põhjal täispika nukufilmi.

Mats Grorud on Norrast pärit filmirežissöör ja animaator. Ta lavastas kaks lühifilmi ning on töötanud animaatorina mitmetes mängu-, dokumentaal- ja muusikavideotes. Lapsepõlves töötas ta ema Liibanoni põgenikelaagrites õena. 1990. aastatel õppis Mats Liibanoni Ameerika ülikoolis Beirutis, töötades samal ajal Burj el Barjanehi põgenikelaagris inglise keele- ja animatsiooniõpetajana. Oma esimese täispika animafilmi „Torn“ stsenaariumi kirjutas ta pagulaste jutustuste ja kogemuste põhjal.

“Vetelkõnd”

Režissöör: Andrey Paounov
Aasta: 2018
Kestus: 100 min
Riik: Ameerika Ühendriigid, Itaalia

KÜMME AASTAT PÄRAST naise ja elukaaslase Jeanne-Claude’i lahkumist asub Christo viima ellu projekti „Floating Piers“, mida nad palju aastaid tagasi koos kavandasid. Tsenseerimata juurdepääsuga Christole ja tema meeskonnale dokumenteerib “Vetelkõnd” Christo viimase suuremahulise kunstiinstallatsiooni protsessi alates selle algusest kuni valmimiseni. Film viib vaataja intiimsele teekonnale Christo maailma, mida ei vahenda intervjuud, jutustajatekst ega taasesitused, vaid mis joonistab portree mehest, kes asetab oma sisekaemuse kõrgemale igasugusest demagoogiast.

Portree unistust jälitavast mehest toimub keset eepilist hullumeelsust – kunsti- ja riigipoliitika, logistilised õudusunenäod, tehnilised väljakutsed ja loodusjõud muudavad kogu asjaajamise äärmiselt keerukaks. Film pakub nii hingekosutavaid õhust filmitud kaadreid kui ka “kärbes seinal” kaameratööd. Niisiis, vaadates unenägu, õpime me tundma seda tagaajavat meest – Christot.

Loeng: “Näe tuult” ehk ühe loomeprotsessi jälgimine, dokumenteerimine ja esitlus

Andrey Paounov, maailmakuulsast kunstnikust Christo’st rääkiva täispika dokumentaali “Vetelkõnd” autor, avab Christo viimase töö “Ujuvad kaid” loomeprotsessi tagamaid.

Andrey M Paounov on bulgaaria filmitegija, kes on tuntud ennekõike oma dokumentaalfilmide poolest. Tema debüüt “Georgi ja liblikad” võitis Amsterdami rahvusvahelisel dokumentaalfilmide festivalil parima keskmise pikkusega dokumentaalfilmi auhinna (varem: Silver Wolf Award). Tema esimene täispikk film „Sääseprobleem ja muud lood“ osales 2007. aastal Cannes’i filmifestivali eriprogrammis Critic’s Week. „Poiss, kes oli kuningas“ (2011), Andrey teine täispikk dokumentaalfilm, esilinastus Toronto rahvusvahelisel filmifestivalil. See võitis 2012. aastal rahvusvahelisel filmifestivalil RiverRun parima dokumentaalfilmi žürii auhinna. Tema viimane film “Walking on Water” tuntud kunstnikust Christost esilinastus Locarno Festivalil 2018.

“Teekond Ussinuumajani”

Režissöör: Liivo Niglas, Priit Tender
Aasta: 2015
Kestus: 67 min
Riik: Eesti

Animatsiooni sugemetega antropoloogiline road-movie minategelaseks on animafilmitegija Priit Tender, kellel käsil tšuktši muinasjutu “Ussinuumaja” ainetel joonisfilmi tegemine. Priitu intrigeerib miski muinasjutu sürreaalses sisus. Režissööride duo Priit Tender ja antropoloog Liivo Niglas viivad vaataja läbi mitmete rännakute otse maailma lõppu, kargele ja maalilisele ning kohati täiesti sürrealistlike arusaamadega maale, et leida jälgi Ussinuumajast. Püütakse mõista maailma, mis on loonud niivõrd kummalisi narratiive ja leida see maailm iseeneses, kohtudes millegi või kellegi väga teistsugusega.

Andrew Irving’i plenaarettekanne: Kogu maailm on näitelava: Seiklusi pildis ja helis

“Antropoloogia on filosoofia vaid siis, kui selle sees on inimesed” ehk siis vaid niikaua kuni ta tegeleb inimeksistentsi põhiküsimustega – nendega, mis seostuvad teadmiste, keele, kunsti, eetika, elu ja surmaga – kuid teeb seda vaid siis, kui tal õnnestub viia need teadmised maailma eri ühiskondades ja kultuurides elavate inimeste reaalse elukogemuse ja kujutluspiltide tasandile. See ettekanne uurib inimese kujutlusvõime päritolu ning piltide, helide ja joonistuste kasutamist inimelu keerukuse ja mitmekesisuse kujundamisel ja mõistmisel. Mis sunnib inimolendeid ümbritsevatele pindadele joonistama, kirjutama ja pilte looma? Kust see võime pärineb? Mis on selle vajaduse taga, et tuua maailma pilte ja teha neid nähtavaks nii endale kui teistele?

Töötuba: Igapäevased seiklused antropoloogias, juhendaja Andrew Irving

Töötuba keskendus vaatlustehnikate arendamisele põhinedes sotsiaalantropoloogia meetoditele. Töötuba sündis Tallinna Humanitaarteaduste Instituudi ja EKA animatsiooni osakonna koostööna. Antropoloogidele ja animaatoritele suunatud töötoa jooksul valminud teoseid esitleti festivali ajal.