Dave McKean
Dave McKean on illustreerinud ja kujundanud üle 80 auhinnatud ja murrangulise raamatu ning graafilise romaani, mille hulgas on „The Magic of Reality” (Richard Dawkins), „Kokkutulek” (Ray Bradbury), „The Fat Duck Cookbook” ja „Historic Heston” (Heston Blumenthal), „What’s Welsh for Zen” (John Cale), „Varjak Paw” ja „Phoenix” (SF Said), „The Savage”, „Slog’s Dad“ ja „Mouse Bird Snake Wolf” (David Almond), „Batman: Arkham Asylum” (Grant Morrison), „Öine vahetus” (Stephen King), „Kuritöö ja karistus” (Dostojevski), „Väljasõit rohelisse” (vennad Strugatskid), „Gormenghast” (Mervyn Peake) ja „Mr. Punch”, „Signal to Noise”,„Coraline” ning Newberry ja Carnegie medali võitnud „Kalmisturaamat” (Neil Gaiman).
Ta kirjutas ja illustreeris koomiksiseeria „Cages“ (Harvey, Pantera, Ignatzi ja Alph Arti auhinnad), kaks „Pictures That Ticki“ lühilugude kogumikku (V&A muuseumi aasta raamat), erootilise romaani „Celluloid“, graafilised romaanid „Raptor“ ja „Black Dog: The Dreams of Paul Nash“, mille tellisid sihtasutus 14-18 Now ja Imperial War Museum. „Black Dogi“ multimeedia etendust esitleti Tate Britainis, Somme Memorialis Amiensis ning paljudel teistel festivalidel Euroopas ja Kanadas.
Dave on lavastanud viis lühifilmi ja kolm mängufilmi: „MirrorMask“, „Luna“ (Raindance Festivali parim Briti mängufilm ja BIFA auhind) ja „The Gospel of Us“, kus mängis Michael Sheen (kaks Bafta Cymru auhinda). Praegu teeb ta neljandat mängufilmi „Wolf’s Child“, mis on ta enda näidendi põhjal, mis valmis koostöös Wildworksi teatrikompaniiga ning mida esitati Norwichi teatrifestivalil ja Trelowarreni mõisas Cornwallis.
Ta on Brays asuva kolme Michelini tärniga restorani Fat Duck kunstiline juht ning on loonud seinamaalinguid ja pakendeid Hestoni Londoni ja Austraalia restoranidele.
Tema teosed on nii era- kui ka avalikes kogudes üle kogu maailma ning ta rõhutab jätkuvalt, et narratiivil on kunstis otsustav koht.
2022. aastal sukeldus ta süvitsi tehisintellekti loodud kujutistesse ja lõi raamatu „Prompt: Conversations with Artificial Intelligence“, mis on essee, uurimus ja hoiatus uue, peaaegu evolutsioonilise muutuse tagajärgede kohta meie kultuuris. Ta jätkab joonistamist ja maalimist ning tõeliste asjade tegemist Kentis Inglismaal.
Izabela Plucińska
Poolas sündinud ja praegu Saksamaal elav Izabela Plucińska on teinud umbes kolmkümmend filmi. Ta õppis kunsti ja filmi ning kasutab nüüd oma oskusi suurepäraste animeeritud teoste loomiseks. 2005. aastal võitis tema lühifilm “Jam Session” Berliini rahvusvahelisel filmifestivalil Hõbekaru. Sellest ajast alates on andekas filmilooja stabiilselt uute projektidega edu saavutanud. 2009. aastal linastus tema poliitilis-filosoofiline keskmise pikkusega film “Esterhazy” kogu maailmas, sealhulgas Inglismaal, Prantsusmaal, Soomes, Ungaris ja Mehhikos, pälvides mitmeid auhindu. Praegu töötab Berliinis elav Plucińska kolleegidega aktiivselt enda produktsioonifirmas Clay Traces. Tuntud kunstnikuna juhib ta sageli töötubasid ja õpetab üle maailma ülikoolides filmianimatsiooni. Tema töid on eksponeeritud mitmel näitusel. Tema viimane film „Portrait of Suzanne“ põhineb Roland Topori romaanil.
Natalia Mirzojan
Natalia Mirzojan on Eestis elav animarežissöör ja kunstnik. Ta sündis Jerevanis Armeenias. Ta õppis Jerevanis sotsioloogiat ja Peterburi Tarbekunsti ja Disaini Instituudis graafikat. Ta töötas animatsioonistuudios Petersburg animaatorina ja seejärel režissöörina, osaledes nii kommerts- kui ka sõltumatutes projektides.
Tema filmid „My Childhood Mystery Tree“ (2009), „Chinti“ (2012), „Five Minutes to Sea“ (2018) ja „Merry Grandmass“ (2020) valiti paljudele festivalidele, sealhulgas Berliini, Annecysse, Zagrebisse ja Hiroshimasse, ning need võitsid mitmeid auhindu.
Praegu õpib Natalia EKAs animatsiooni osakonnas ja on alustanud oma esimest stop-motion filmi.